Re: Algus: UUS IMPEERIUM

[tagtag]

"Ei ole minu süü et, mind välja visati (puhkeb nutma), mine nüüd, mine, (nutt, haka ja muu siuke staff)"
siis kuuled, krabisemist nagu miski vastu kivi kukub, pauku, ja ehmatavat karjatust.
Kutt on paigal üsna.

[kuujapuu]

Sünge pomiseb viimased riituse sõnad ning lõikab aadliku parema käe peopessa haava. Ta suunab haavast pea kõik energia vaimule. Nüüd on su saatus enda kätes sure siin või otsi abi, ning ole tänulik selle elu eest mis ma sulle kinkisin.

[Cliodna]

Nimue võpatab ja eemaldub aeglaselt, kuni on naisest umbes seitsme meetri kaugusel ja too ainult vaevumärgatavalt kusagil neiu taju piiridel tuntav on. ,,Kas sa oled elus?'' küsib ta kõhklevalt. Pärimise põhjuseks on fakt, et kogu ei näi liigutavat, samuti kuuldud paugatus. Nimue ootab vastust.

[tagtag]

Haldjas vastab : "Elus olen", hüppab püsti ja jookseb sinu poole, siis kargab sulle kaela ja kallistab, "Ole seltsiks mulle!"
tunned oma kaelal sooja vedelikku.

Sünge - aadlik vaatab sulle otsa ja ajab end püsti ja jookseb teele ja sealt edasi.
sa avastasid, et tal oli püstol, see kukkus tal siis maha kui jooksma hakkas.

[kuujapuu]

Sünge läheb tagasi tõlda ning parandab oma Golemi käe ära. Seejärel sõidab edasi nüüd juba uue eesmärgiga nimelt mitte ainult oma isanda käsk vaid ta lihtsalt peab teada saama midagi uut salapärasest vaimust.

[tagtag]

vankrilt leiad ühe vana musketi, püssirohtu ja haavled ja kuule.
vanker natuke aega sõidab, siis käib kraks ja ratas murdub alt, oled sellele püssiga pihta saand.

[kuujapuu]

Lihtsalt suurepärane braavo pobiseb Sünge ning laob oma varustuse ühele hobusele ning ise ronib teise selga. Ning asub teele (Golem kõnnib järel)

[tagtag]

golem teeb ennast savipalliks ja ajab kätega hoo sisse, ja veerb siis kiiresti järgi. Hobused on pruunid ja valgete sokkidega.
näed eespool kahte kuju... üks kallistab teist.

[Cliodna]

Nimue on valmis täiskiirusel pagema, kui haldjas tema poole jookseb, aga mõtleb viimasel hetkel ümber ja laseb haldjal ennast kallistada. Neiu kaotab peaaegu tasakaalu, kui haldjas talle kaela kargab, aga jääb siiski oma saua abiga jalule ,,Ja-jah, olgu!'' Nimue sõrmed kobavad haldja käte järele, et näha, kas ta hoiab endiselt relva ning kui jah, siis eemaldab relva. Naine patsutab haldjat seljale ja proovib temast eemalduda, haldjat käsivarrest hoides. Ta tõmbab sõrmedega üle kaela ning sooja vedeliku ja tõstab käe oma näo ette, nuhutab vedelikku halva eelaimdusega.

[tagtag]

käed ümber sinu, tal reva pole, soe vedeli on mingi vesi, kuna on lõhnatu ja erm.. mis on vastand paksule???
Ta ei lase sust lahti... mitte kuidagi!

[kuujapuu]

Sünge otsustab uurida kas ta on õigel teel ning kujude juures olles küsib: Kas siitkaudu viib tee Taevalinna ?

[Cliodna]

((Paksu vastand - Kõhn, või (antud juhul) vedel))
Nimue mõtleb kergendusega, et vähemalt pole see veri. Ilmselt. Vahest on värsket verd lõhna järgi pisut keeruline identifitseerida. Ta pühib sõrmed salli sisse puhtaks ja istub koos haldjaga maha, sinnasamasse, tee servale ja kinnitab tüdrukule, et kõik on korras. Neiu vaatenurgast on haldjal šokk, mis võib põhjustada ettearvamatut käitumist. ,,Kas sa oled vigastatud? On kusagilt valus? Ma olen ravitseja, võin su terveks teha.''

[tagtag]

Cliodna sulle läheneb mingi tüüp, ja küsib "Kas siitkaudu viib tee Taevalinna ?"
Haldjas vastab et "Kõik on korras" ja lisab "Kes sa oled?" ilmselt äsja tulnud tüübile, ta istub hobuse seljas ja teino hobune käib kõrval.

[kuujapuu]

Mina olen Sünge, kuid mis on teie nimed kui küsida tohib ?

[Cliodna]

Nimue üritab mitte naerma hakata, aga tema suunurgad tuksatavad siiski kergelt ülespoole. Sünge? See nüüd küll tolle isiku pärisnimi ei saa olla. Neiul on raske kujutleda vanemaid, kes oma järglast sedasi kutsuma hakkaksid, ning nimi teeb talle nalja. Samas...midagi isiku hääles tekitab Nimuele tunde, et see nimi on tema puhul midagi enamat, kui kõigest sõnakõlks hirmutavamana kõlamiseks. Et see on pigem nagu tiitel või hüüdnimi ja vastab mõnes mõttes tõele.
,,Ehm...Mina olen Nimue, ravitseja'' tutvustab tüdruk ennast. Ta oleks püsti tõusnud ja kniksu teinud, aga seda oleks raske teha, arvestades neiu külge klammerduvat haldjat, seega Nimue isegi ei üritanud ,,See haldjas on preili...Hursc...haven...'' Neiu on isegi üllatunud, et tal haldja nimi endiselt meeles püsis.
,,Taevalinn jääb vist tõesti umbes-täpselt sinnapoole, aga kas just see tee sinna viib, seda ma ei tea,'' sõnab Nimue ettevaatlikult võõrale ,,Kui ma ei eksi, siis tuleks teil kusagil vasemale pöörama ning siis peaksite te jõudma ühele suuremale rajale, mis tõepoolest sinna viib,'' Neiu kallutab pea ühele küljele ,,Ja kui te tee peal ühte gnoomi peaksite nägema, ehk annaksite minu poolt talle edasi teate, et ta on igavene argpüks?'' Ta vaikib, pooleldi oodates, et haldjas tema kõrval suu avab ning Taevalinna jõudmiseks täpsemaid juhtnööre annaks.

[tagtag]

Haldjas vaatab Sünget uriva pilguga ja laseb sust lahti, Cliodna.
Haldjas ütleb "Otse siis õrnalt vasemale, see on Põhjatee, ja otse kuni võuate piirideni, seal ootab paar piirivalvurit ja nendelt saab juhtnööre."
järsku hakkavad linnud laulma, ja kevad nagu puhkeb õide.

[kuujapuu]

Sünge pobiseb Nimue , ning jätkab oma teekonda.

[Cliodna]

,,...kohtumiseni,'' sõnab Nimue, kuigi ta pole kindel, kas Sünge teda kuuleb, või mitte. Siis tõuseb neiu püsti, ulatab haldjale käe ja tõmbab ka tema maast üles ,,Kas läheme? Ma ei tohi oma reisikaaslasest liiga kaugele maha jääda.''
Linnulaulu ja kevade õide puhkemise ajab ta Sünge lahkumise kaela.
Mõte haldjat tee peale maha jätta tundub talle ebahumaanne. Esiteks ei laseks haldjas tal seda teha. Teiseks jõuab Nimuele kerge hilinemisega lõpuks kohale, mis oli see soe vedelik tema kaela peal, kui haldjas teda kallistas. See polnud veri, vaid midagi tükk maad tundelisemat - pisarad. No muidugi - haldjas oli ju nutnud. Vaimses šokiseisundis olendit ei tohiks tema hädas üksi jätta. Seega võib öelda, et jah - Nimuel oli kavatsus neiu kaasa võtta ja ta asustatud aladele viia.

[tagtag]

Nimue komistad millegi peale
see on 1 m kõrgune ja pehme. See kaob su jalge alt

Sünge su golem jääb kuttide juurde jokutama.
Muide tunnete kärsa või polemishaisu

[kuujapuu]

Sünge tunneb, et midagi on puudu ta vaatab taha, ning avastab oma Golemi puudu olevat. Ta ratsutab tagasi, et see savist nuhtlus endaga kaasa tirida.

[Cliodna]

Nimue togib saua otsaga seda, milleiganes otsa ta komistas. Üritab identifitseerida, kas see on kivi, või midagi enamat.

[tagtag]

seda asja pole enam

[Cliodna]

,,Kas sa nägid midagi?'' küsib neiu haldjalt. Suured asjad, millele otsa komistatakse, mis liiguvad, aga pole elus...siin nüüd küll kõik õige ei saa olla.

[tagtag]

"EI ole midagi näinud."

[Cliodna]

,,Veider. Omastarust ma koperdasin millelegi otsa,'' Neiu togib veel korra saua otsaga ennast ümbritsevat maapinda, ilmselt tulutult ,,Ilmselt oli see siis mu enda kleidisaba,'' Nimue vaikib hetkeks ja kuulatab väga pinksalt, siis viipab haldjale ja hakkab kiirel sammul mööda teed edasi sammuma.

[Sponsored content]